Blogi

Uus päevBirgit

Kellakeeramine on ikka päris arvestatavat mõju avaldanud. Tööle jõudes on väljas valge ja seetõttu on tööga alustada palju ärksam ja toredam. Olen eelmised kolma päeva töölt eemal olnud ja päris hea tunne on pulti naasta. Hommikune vahetus lähenemislennujuhtimisüksuses...hmm, see on küll vist pikim sõna eesti keeles või teab keegi veel pikemat sõna?! Mõtlemiskoht igatahes hommikuse briifingu järel istun positsioonile ja kohe ongi kaks väljuvat õhusõidukit mul tunnistada vaja. Esimene neist on Estonian Air Regional, nö „Saabivennad“, kelle piloot mulle reipalt tere hommikust ütleb. Ohh, see teeb tuju heaks. Teine väljuv on Estonian Air, kelle piloot nii ergas ei tundu ja meie suhtlus kestab mõne hetke neutraalses toonis, ilma viisakusteta seekord - no nagu tavaliselt ikka.

Edasi järgneb juba rahulikum hetk, st. täielik vaikus. Tööd pole. Üldiselt minu praktika järgi ongi hommikused vahetused sellised vaiksemad, liiklust on, aga pigem vähe, kui mõõdukalt. Erandiks on muidugi päevad, kui ilm on ilus ja kohalikud väikelennukid soovivad minna Eestimaaga tutvust tegema või treeninglennud Tallinnas harjutada tahavad. Täna igatahes pole kedagi ega midagi. Täiesti tavaline regulaarliiklus, seetõttu olen ise ka tavalises töörutiinis jälle ja hetkel midagi meelierutavat pole. Aga kes teab, hommik veel kestab ja vahetuse lõpuni on hea kuus tundi.

Tööl on praegu lisaks minule veel supervisor, kes oma laua taga midagi nokitseb, lennujuht Niels (väga äge nimi muideks), tema assistent. Üleval tornis „naudib“ ilusat sompus sügisvaadet lähilennujuht Virko koos assistendiga. Heh, mul on neist seal tornis lausa kahju. Oleks siis ilus ilmgi ja päike, aga ei, ikka tüüpiline Eesti „tore“ suusailm- madal pilvisus ja tugev tuul. Muidu igaüks tegeleb oma kohustustega ja saalis valitseb tõsine töömeeleolu ja vaikus.

Nii, mul on nüüd tulemas veidike liiklust. Kaks väljuvat ja saabuv business-jet. Oi, need väiksemõõtmelised jetid on nii ilusad, näevad ikka väga šefid välja ning neil on üldjuhul väga hea performance. Tõusevad kiiresti, laskuvad ruttu ja on muidu ülikiired. Mõni selline lennuk võiks endalgi olla, koos isikliku piloodiga:P

Aga kohe kohe tuleb mind vahetama järgmine lennujuht, kes annab mulle tunnikese puhkust. Siis saan minna kohvikusse, et võtta tassike kohvi ning paar tükikest, võibolla ka rohkem, tumedat šokolaadi. Ilma selleta ma ei saa Ok, ma pausile nüüd ja nagu pilootidele kombeks öelda, nii ka minul- So long!

Olen puldis tagasi. Vahepeal on tekkinud siia päris mitu saabuva lennu plaani ning selgub, et need saabuvad ikka üsna ühel ajal. See on nagu mingi needus siin lähenemises, et kui liiklust on, siis kõik korraga ühel ajal ja järgmisel hetkel on tühjus ja lennukitest pole juttugi. Igatahes tuleb tööle hakata- vaja planeerida. Maandumiseks tuleb järjekorda panna viis lennukit ning arvestades raja 08 asukohta ning saabuvate õhusõidukite lennusuundi, see on mõnus väljakutse. Midagi rasket pole, kuid kuna õhusõidukite tüübid on kõigil erinevad, siis on natuke ebamugav. Kuna siiani puuduvad standardsed lähenemisprotseduurid, tuleb järjekord tekitada vektorite ja kiiruskontrolli abil.

20 minutit hiljem on enamus õhusõidukeid juba oma väravates ja viimased neist veel maandumas. Seekord läks ilusti. Vähemalt iseenda arvates. Piloodid kindlasti võivad mitte rahul olla järjekorra ja ehk ka neile määratud piirangute pärast, aga ma arvan, et oluline on siiski ohutus, kui see, et põdeda kahe-kolme minuti viivituse pärast.

Ja jälle tühjus minu õhuruumis. Kohe igav on ja kell liigub ka nüüd palju aeglasemalt. Kui ikka action käib, siis minutid lausa lendavad, aga nüüd on isegi pea mõtetest tühi. Saalis on endiselt vaikus ja aknast välja vaadates pole ka midagi rõõmustavat. Samasugune hall nagu enne. Tunni pärast hakkab mul jälle paus, et keha laadida ja väheke silmi puhata. Seejärel viimane round puldis. Lennuplaane vaadates tuleb tavapärane vaikne pärastlõuna-mõned saabuvad, nende sekka üksikud väljuvad. Lõunapaiku võtab minu töö üle juba päevase vahetuse lennujuht ning minul on siis jälle tänaseks töö tehtud. Aga homme jälle...