Blogi

Tavaline lennujuhi päevLauri

Kohe kui pealkiri nõnda kirja on saanud, tekib tunne, et nendel kolmel sõnal on üksteise kõrval imelik olla, sest nad hakkavad üksteisele vastu rääkima. Sedavõrd, et moodustavad peaaegu oksüümoroni. See tunne on üsna õigustatud, sest köögipoolelt vaadatuna kõlabki tavaline lennujuhi päev umbes sama loogiliselt kui täisnurkne mustvalge vikerkaar või seitsmemõõtmeline universum – hoolimata sellest, et eraldiseisvana on kõik need sõnad täitsa igapäevased, jääb tervik ikkagi kuidagi hoomamatuks. Seetõttu ei järgne siinkohal ühe või teise tööpäeva kiretu inventuur, vaid pisut kontseptuaalsemat laadi käsitlus lennujuhi tavalisest päevast.
Alustada tuleks sellest, mis tekitab pinget lennujuhtide tööpäeva kirjeldamisse tavalisena või päevana ülepea. Tagantpoolt alustades – lennujuhi päev ei pruugi üldse olla päev. Kuna lendude juhtimine peab toimuma lakkamatult ööpäev läbi, on mõni lennujuht on alati tööl. Ükskõik mis ajahetkel. Ka siis, kui tööpäev üldises mõttes ammu läbi on. Näiteks kui siinseid ridu lugeda näljapetteks õhtusöögi eel, kestab lennujuhtimiskeskuses tööpäev parasjagu kümmekonnal lennujuhil, aga kui loed seda varahommikuni pidutsevatest naabritest ärajäänud uneaja täiteks, siis neljal. Peale kellaaegade ei diskrimineeri lennujuhi tööpäev ka nädalapäevi. Lennujuhtidele kvalifitseeruvad tööpäevadeks võrdväärselt kõik päevad, hoolimata nende värvist ega järjekorranumbrist nädalas või aastas. Sõltuvalt töögraafiku kulgemistest võib lennujuhi jaoks olla laupäev kolmapäev või pühapäev reede ja ükskõik milline mainitu nädalavahetuseks. Juba algajale lennujuhile harjub sisse uus arusaam – nädal on selline ja ainult selline nagu töögraafik parasjagu ette näeb. Pärast lennujuhi ellu korralikku sisseelamist jääb nädala regulaarsuse ainsaks garandiks ainult see, et iga 7 päeva tagant ilmub ei-tea-kust lennujuhtimiskeskuse kohvikuruumi koorem puuvilju kollektiivseks nautimiseks. Muu maailm tunneb puuviljapäeva teisipäeva nime all.
Lennujuhi ühe või teise tööpäeva (või -öö, eks ole) millegi poolest tavaliseks sildistamisega pole kergemad lood. Olgu näiteks üks hiljutine, reaalselt aset leidnud töönädal. Graafikusse olid sattunud vahetused esmaspäevaks, kolmapäevaks, neljapäevaks, laupäevaks ja pühapäevaks. Neist esimese sisuks Eesti õhuruumi ja lennuliiklusteenuse peatsete ümberkorralduste teooriakoolitus, seejärel kaks koolituspäeva lennujuhtimisharjutustega lennujuhtimissimulaatoris ning neljandal ja viiendal päeval reaalne lennujuhtimise töö – ühel päeval läänesektoris (loe: umbkaudu Lääne-Eesti kohal paiknevas õhuruumis) ning teisel päeval idasektoris (Ida-Eesti kohal). Kui eelkirjeldatud nädala lõikes tööpäevi omavahel võrrelda, siis võib hõlpsasti jõuda järeldusele, et kokkulangevusi kui tavalisuse põhikarakteristikut esines nende päevade lõikes marginaalselt.  Kuidas nii? Lihtsalt – kolleegid, tööpositsioonid, ülesanded või nende täitmise kellaajad olid päev-päevalt pidevas vaheldumises.
Lennujuhtimises igasuguse kokkulangevuse iseäralikkuse iseloomustamiseks sobib kujukalt järgnev, kolleegide jälgimisel silma hakanud ilming: kui kahel järjestikusel päeval kogevad samad lennujuhid lennuliikluse situatsioonides midagi üpris sarnast – näiteks umbes samal kellaajal tulevad samade kutsungitega lennud samadel kõrgustel ning põhjustavad samu probleemolukordi –, märgivad lennujuhid selle üsna selgelt ära. On miski lennujuhiinstinkt, mis hakkab kihelema ja annab deja-vu-stiilis hoiatuse, et tuleb olla eriti tähelepanelik. Normaalne on see, et lennujuhtimise situatsioonid täpselt samamoodi ei kordu, vaid varieeruvad lõpmatult detailides. Moraal on selles, et tavaline päev lennujuhtimises hõlmab endas kompotti tuttavatest komponentidest mingis uues ja ootamatus kombinatsioonis. Lennujuhi rutiin on rutiinitus. Enamasti on see üsna meeldiv.
Enamasti ei tähenda aga seda, et alati nii oleks. Tööpäevade rutiinitust rebestavad aeg-ajalt ka vähemeeldivad nähtused. Näiteks tuleb hakkama saada äikesepilvede vahel sirgjoone asemel slaalomit lendava liikluse hajutamisega, harva, ent alati ootamatult tabavate eriolukordade, ulgumere taevas pimesikku mängijate ja muu taolisega. Selliste vürtsikate tööpäevade kulminatsiooniks on nende õnnestunud lõppemine. Selleks korraks. Samas on ka see kõik tavaline, kuna kuulub nende faktorite hulka, millega lennujuht oma tööpäeva alustades arvestama ja milleks valmis olema peab.
Pealkirja juurde naastes peab tegema ühe täpsustuse, millest eeltoodu sujuvalt mööda on vaadanud – lennujuhi tavaline päev ei pruugi üldsegi tööpäev olla. Kuna lennujuhi olulisimaks tööriistaks on terav, antud kontekstis puhanud mõistus, võib lennujuhtide puhul pidada üsna tavaliseks puhkepäeva pidamist. Keskmise tööinimesega võrreldes märksa tavalisemaks, sest lennujuhtidel on tööpäevi kuus enamasti pisut vähem kui teistel täiskohaga töötajatel. Vaba päev peaks olema selline päev, kus lennujuht tegeleb kõige muu kui lennujuhtimisega. See muu laotub üsna laia spektrisse, mille üht äärt täidavad üsna argised asjad, näiteks korteriremont või panustamine järeltulevasse põlve, ning teist otsa pealiskaudsel pilgul vähekasulik nokitsevat laadi hobindus. Raskestiseletatavatel põhjustel tõmbab töövälisel ajal osasid lennujuhte ka piljardisaali sume atmosfäär. Pealehakkajamad rähklevad rööpselt ka vabal päeval – pole harulduseks, et lennujuhid võivad tegeleda mängleva kergusega samaaegselt sulgpalli, aiatraktori putitamise ja mittetulundusühingule käibemaksuvabastuse taotlemisega või näiteks korraga nii magamise kui ka mobiiltelefonile mittevastamisega. Lennujuhi töö treenib pidevalt paralleeltegutsemise osavust.
Kokkupuutepunktides muu maailmaga on lennujuhi tavalise päeva möönduseks see, et regulaarsust eeldavaid hobisid selline elu ei toeta. Näiteks kui hing ihkab lennujuhtimise kõrval lüüa täiel rinnal kaasa kohaliku loomelinnaku origami- ja koduveiniklubi iganädalastes tegemistes, pole see sugugi kerge – lühiajaliselt on küll võimalik ütleme kõik teisi- ja neljapäevaõhtud vabaks sebida, aga selle igakordne edu pole millegagi garanteeritud ja pikas plaanis muutub organisatoorne lisakoormus kurnavaks. Graafikumeistri ja kolleegide seebitamine väsitab ja kalendri kaootilisusel on lihtsalt väga tugev inerts. Tüütud tegevused on lennujuhtidele üldiselt lihtsalt vastukarva. Seda võib pidada lausa statistiliseks tõsiasjaks. Elu on näidanud, et näiteks neil, kes tunnevad erilist naudingut teiste inimeste järgi ootamisest, üldiselt napib eeldusi lennujuhiks saamiseks.

Disclaimer. Eeltoodud arutelu ja näidete varal õnnestus kraapida vaid lennujuhi tavalise päeva temaatika pealispinda, kuna tegelik elu on ükskõik millisest üldistusest oluliselt värvikirevam. Seda teksti tuleb käsitleda reklaamina lennujuhtimise elualale, mis juba oma tavalisuses eristub kõikide muude ametitega võrreldes vähemalt 110%-liselt. Teksti valmimist on mittetaotluslikult toetanud Lennuliiklusteeninduse AS töötasu korrektse maksmisega.